Kontakt: Maria.Jurimae@ut.ee
Olen seotud lugemisühinguga juba üle seitsme aasta.
Lugemine on üks mu lemmiktegevustest juba lapseeast saadik. Ka mu
magistritöö teema oli eesti laste lugema õppimine, täpsemalt –
foneemiteadlikkuse roll selles.
Kirjaoskust puudutavatest teemadest huvitab
mind….
- keeleteaduse
ja emakeeledidaktika kohtumine ning mis juhtub siis, kui ühes
teaduses toimub mingi maailmapildi nihe;
- kirjaoskuse
omandamise protsess, individuaalsed ja kultuurilised erinevused;
- kakskeelsus
(mitmekeelsus) ja kirjaoskus;
- funktsionaalne
ja rekreatiivne kirjaoskus – olemus, areng ja selle toetamise
viisid.
Minu raamatusoovitus…
Raamatute
esikümne koostamine on subjektiivne, aga mulle endale meeldiks väga
teada, milliseid raamatuid teised peavad sellisteks, mida elu jooksul
KINDLASTI läbi lugeda tasuks. Kui nende teiste maitse näib minu omaga
sarnanevat, siis tahaksin kindlasti nende nimekirjadest midagi oma
lugemislauale võtta. Samuti tundub põnev teada saada, mida peavad
lugemisväärseks inimesed, kes mingil elualal kaugele on jõudnud.
Ehkki
elamusi, (elu)tarkust, meelelahutust ja palju muud leiab väga paljudest
raamatutest, on minul olemas rida selliseid, mille juurde ikka ja jälle
tagasi tulen ja mille lugemine on mind nii mitmeski mõttes paremaks,
rikkamaks, elavamaks muutnud.
Esikolmikusse
paneksin täna:
Ottfried
Preussler „Krabat” – midagi raamatu, luuletuse ja unenäo
vahepealset. Tihe ja puhas, stiilne, ilus – muinasjutt, mis on eluline
nagu hea muinasjutt ikka.
Andrus
Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu” – tekst, mille najal
saab ehitada oma eestlase identiteeti ja arendada rahvuslikke müüte.
Aga mitte ainult seda – traagiline lugu kadumisest. Aga äkki polegi
see veel liiga hilja kirjutatud? Äkki saab sellest loost meie „kiri”,
mis aitab rahvana kokku hoida ja kesta?
Betti
Alver „Tähetund” – parim eestikeelne luulekogu minu jaoks.
Just luule puhul on minu arvates väga tähtis seos konkreetse keelega.
Tõlkimine on keeruline (ehkki näiteks seesama Betti Alver on ka seda väga
hästi teinud). Meil on väga palju häid luuletajaid, näiteks J.
Liivil, J. Kaplinskil, A. Alliksaarel, K. Ehinil, mõlemal Viidingul ja
väga paljudel teistel on luuletusi, mis minu hingega kokku helisevad.
Aga „Tähetund” koguna on siiski sedavõrd kontsentreeritud,
vaimukas, mõttetihe, et väärib kohta mu raamatusoovituste esikolmikus.
Veel
võiks minu arvates kindlasti lugeda:
Georg
Orwell „Loomade farm” – neile, kel on nõuka-minevik, mõjub
see humoorika ja samas hoiatava meenutusena. Neil, kes on juba vaba aja
lapsed, aitab lühike raamat aga hästi aru saada totalitaarse süsteemi
absurdsest olemusest. Sama hea ja hoiatav on ka Orwelli „1984”.
Alan
Alexandre Milne "Karupoeg Puhh" - tõeline klassika
igaks elujuhtumiks. Mõttetu soovitada? Siiski, tean paari inimest, kes
seda veel lugenud pole . . .
Dino
Buzzati „Merekoll” –
realistlik raamat – just sedalaadi unesid meeldib mulle vaadata. Aga
harva näeb nii häid ja selgeid kui Buzzati novellid.
Franz
Kafka „Loss. Ameerika” – kuulub mu lemmikute hulka pea
samadel põhjustel kui eelmine raamat. Mõlemad lood on oma ebaloogilise
loogikaga mõnusalt müstilised.
Arkadi
Strugatski, Boriss Strugatski „Väljasõit rohelisse” – põnev
lugemine, aga mitte ainult. Meie teadmise ja teaduse suhtelisus, süsteemi
haavatavus, vastutuse küsimus. . . seal on palju kihte ja nüüd, emana
on näiteks Kiisu liin saanud hoopis uue mõõtme.
John
Fowles "Maag" - stiilne ja mänguline raamat, mis sobib
eriti neile, kellele meeldib loo käiku ette ennustada - vaevalt see
selle raamatu puhul õnnestub.
Sellele
kes lastega kokku puutub, soovitaksin:
Alice
Miller „Sinu enese pärast. Kui kasvatusest saab kiusamine” – autori
kirjeldatud „musta pedagoogika” ilminguid on nii meie kodudes kui ka
haridussüsteemis, selle raamatu lugemine annab kasvatusküsimustele uue
perspektiivi. Sealt ei leia küll lahendusi ja õpetusi selle kohta,
kuidas olla hea ema või pedagoog, aga ehk aitab see vähemalt vältida
mõnede eelmiste põlvkondade vigade kordamist.
Minust veel:
mulle meeldib igasugune loov eneseväljendus, nii nautijana kui
isetegijana. Viimaste aastate kirg on siidimaal
- hobi, mis on omandanud juba elukutse mõõtmed. Siidimaal on
sensuaalne kunst, mis pakub midagi nii algajale kui professionaalile,
nii vaba fantaasiamängu nautijale kui ka filigraansele nokitsejale, tõeliselt
teraapiline tegevus. . .minu siidimaaliga seotud tegemistest leiab
rohkem infot aadressil: www.hot.ee/siidimaalid
