Kas lugemisühingu liikmed
käivad koos raamatuid lugemas?
Ei käi.
Eesti lugemisühing (EstRA - Estonian
Reading Association) on 1992. aastal asutatud mittetulundusühing,
mis koondab üle 150 liikme erinevatelt elualadelt: õpetajaid,
uurijaid, logopeede, eripedagooge, raamatukoguhoidjaid, psühholooge,
ajakirjanikke, üliõpilasi jne.
Eesmärkideks on laste, noorukite
ja täiskasvanute keelelise pädevuse tõstmine Eesti Vabariigis;
keelelist pädevust, kirjaoskust ning lugemisprobleeme puudutava
teabe vahendamine asjast huvitatud isikutele, eelkõige õpetajate
ja teadlaste vahel; lugemist, kirjaoskust ning keelelist pädevust
puudutavate uuringute toetamine; igaühe individuaalsetele võimetele
vastava lugemishuvi ja vilumuse arengu soodustamine.
Kõigil neil elualadel on
oma ühingud, milleks veel üks?
Lugemisühingu eripäraks ongi, et ta koondab
erinevate ametite esindajaid, keda seob üks teema ja huvi. See
aitab näha ja arendada valdkonda tervikuna, erinevate elualade
teadmisi ja infot vahendada ning vastastikku rikastada.
Esimesena
maailmas asutati sarnane ühing Ameerikas 1956. aastal. Praeguseks
on kujunenud sellest rahvusvaheline organisatsioon, kuhu kuulub
lisaks Eestile 98 riiki ja millel on kokku üle 300 000 liikme.
Rahvusvaheline lugemisühing (www.reading.org) annab välja ajalehte
Reading Today ning nelja ajakirja, millest The Reading Teacher ja
Reading Reasearch Quarterly on olemas ka rahvusraamatukogus ning
Tallinna ja Tartu ülikooli raamatukogudes. Ühingu peakorteri
juures asub suurimat ja rikkalikemat lugemisalast kogu omav
raamatukogu.
Kes selle eest maksab?
Ühing töötab liikmete
entusiasmist, soovist kaasa lüüa ja erialaselt areneda. Meil ei
ole ühtki palgalist töötajat - vaid kuueliikmeline juhatus ja
suurepärane liikmete võrgustik üle Eesti.
Ühingu töö toimub
projektipõhiselt: konkreetseteks tegevusteks taotletakse raha
erinevatest fondidest ja sponsoritelt.
Seni on meie suuremad
toetajad olnud Hollandi ja USA saatkond, hasartmängumaksunõukogu,
Rahvuskultuurifond ning riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus.
Sama väärtuslik on olnud aga kümnete väiksemate toetajate abi,
mis sageli polegi rahaline, vaid seisneb mitmesugustes materjalides,
vahendites ja teenuste.
Eestis on meid projektide käigus raamatute
ja ajakirjadega toetanud kirjastused Avita, Tänapäev, Tiritamm,
Studium, Ilmamaa, Pegasus, Kentaur, Kuma, Kirill, Miksike, KPD;
Tallinna Raamatutrükikoda ja Rahva Raamat ning lasteajakirjad Täheke,
Hea Laps, Spunk ja Mõmmukesed. Eriti tihedad koostöösuhted on
Koolibri kirjastusega, kes kingib kõigile lugemispesadele padjad
ning kellega koostöös anname välja lugemismängude konkursi
parimad mängud.
Ega Eesti pole mingi arengumaa, miks peaks
kirjaoskusega tegelema?
Tõsi, formaalse kirjaoskuse näitaja 2000.
aasta rahvaloenduse andmeil on 99,77 protsenti, millest kõrgemat
oleks raske tahta - alati jääb väike hulk inimesi, kes raske
puude tõttu lugema ei õpi. Formaalse kirjaoskuse kriteeriumiks on
algharidus. Inimesed, kel on vähemalt algharidus, loetakse
automaatselt kirjaoskajateks. Alghariduse mitteomandanute
suurenemise risk on Eestis aga täiesti olemas seoses koolist väljalangevuse
ja tänavalaste arvu kasvuga.
Alates eelmise sajandi keskpaigast mõeldakse
aga kirjaoskuse all enamasti mitte enam formaalset, vaid
funktsionaalset kirjaoskust ehk siis taset, mis võimaldab edukalt
hakkama saada kirjaoskust nõudvate ühiskondlike tegevustega.
Erinevate uuringute põhjal on 30-60 protsenti formaalselt
kirjaoskajatest funktsionaalselt kirjaoskamatud - nad ei saa loetust
piisavalt aru ega oska seda kasutada. Kas emakeeleõpetajad ei oska
siis enam õpetada?
Funktsionaalne kirjaoskus ei ole ainult emakeeleõpetajate
asi. Sellega on nagu Tallinna linnaga: see ei saa kunagi päris
valmis, sest sõltub ühiskonna arenguga koos kasvavatest nõudmistest
ja ka loetavast materjalist. Ilmselt oleme me kõik end mingis
situatsioonis tundnud kirjaoskamatutena: loeme, kuid ei saa aru,
sest teema või kontekst on meile võõras (näiteks seadusi lugedes
või formulare täites). Üldiselt loetakse funktsionaalse
kirjaoskuse kriteeriumiks põhiharidust. Põhikooli lõpetaja peaks
suutma kasutada lugemist ja kirjutamist, sealhulgas ka opereerimist
arvudega, graafilise informatsiooni mõistmist jms sellisel tasemel,
mis lubab igapäevaelus hakkama saada. 9. klassi õpilaste
kirjaoskus oli naabermaades (Läti, Venemaa) OECD PISA uuringu
(http://www.pisa.oecd.org/) põhjal väga madal. Eesti pole seni
neis uuringutes ametlikult osalenud.
Mida lugemisühing teinud on?
On korraldatud konverentse ja koolitusi, näitusi ja projekte,
edastatud uurimistulemusi ja muud infot nii Eestist kui ka kogu
maailmast. Igal aastal toimub meil üldteemaline konverents
“Lugemine, kirjutamine, mõtlemine” (Tallinna ülikoolis 8. ja
9. juunil, vt. www.koolielu.ee), mis keskendub erinevatel aastatel
erinevatele aspektidele.
Meie kaudu jõuab Eestisse tipptasemel
koolitajaid ja esinejaid kogu maailmast. Meie toel ja õhutusel käivad
Eesti uurijad ja õpetajad oma kogemusi tutvustamas väljaspool
Eestit. Viimasel Euroopa lugemiskonverentsil Zagrebis oli Eesti
delegatsioon USA ja Horvaatia järel suuruselt kolmas.
Samuti viime
läbi projekte, mis enamasti sisaldavad õpetajakoolitust ja otsest
tööd lastega. Raamatuaastal alustasime projektiga “Raamat
lapselt lapsele”, kus õpilased kirjutasid ja kujundasid raamatuid,
mis seejärel kingiti noorematele. “Lugemispesa” projektist on
ülalpool pikemalt juttu. Eraldi peab ära märkima mullu Euroopa
lugemisühingute parimaks innovatiivseks projektiks kuulutatud
“Lugeda on mõnus” (www.lom.edu.ee). Projekti eesmärgiks on ühitada
arvutikasutamine ja lugemine keskastme õpilastel. Lisaks eesti
koolidele osalevad ka vene ja kuulmispuuetega laste koolid. Projekt
kestab Anu Ratasepa ja Hele Kriisa juhtimisel ning osalejate nõudmisel
juba kuuendat aastat ning on jõudnud ka güm-naasiumiastmesse.
Koostöös Inglismaa, Bulgaaria ja Rumeeniaga on EL-i toetusel
algamas lastevanemate kaasamise projekt koolidele. Uued ideed ja
uued liikmed on alati teretulnud, samuti uued toetajad
