Viluste
mudel: Raamatukogu on kooli süda
Nii
ütleb Viluste Põhikooli direktor Eevi Mälton. Ütlus on täies
kooskõlas asjaoluga, et just Viluste koolist saabus kõige esimene ja
kõige mitmekülgsem ülevaade koolis tehtavast lugemisalasest tööst
võistlusele „Kool, kus lugemine loeb“ (vt. Õpetajate Leht 15.06
2007).
Eks
igal pool on lapsi, kes loevad, ja õpetajaid, kes raamatuid
soovitavad ja toredat tööd teevad; eks igas koolis peetakse
emakeelepäeva ja hoitakse mõnd muudki kirjandustraditsiooni. Paljud
koolid saadavad oma raamatukoguhoidja eelnimetatud võistlust kokkuvõtvale
seminarile 15. septembril.
Et
laste lugemise suunamisel ja õhutamisel on võimalik ära teha väga
palju, ja seda just koolirahva koostöös, näitab ilmekalt Viluste Põhikooli
kogemus. See, mida seal kuulab ja näeb tehtavat, on planeeritud kooli
juhtkonna, aine- ja klassiõpetajate, huvijuhi ja raamatukoguõpetaja
ühisel nõul. Tähtis on, et toredad üritused ei kuhjuks ega võistleks
üksteisega, seepärast on kooli ainealased ettevõtmised,
raamatukogutöö ja huvitegevus omavahel kooskõlastatud.
Üks
koolielu läbivaid liine on ainekuud. Kui välja arvata kooliaasta
alguse ja lõpu kuu, on kõik ülejäänud jagatud ainete vahel. Seega
on igas kalendrikuus rõhk ühe aine õpetamisel, selle ainega
seonduva kirjanduse lugemisel ja sellesama ainega seotult võib
toimuda laias valikus ettevõtmisi mälumängust näitemänguni. Aineõpetajad
saavad tunde läbi viia raamatukogus. Kirjandusega töötamiseks
valmistatakse ainealased töölehed.
Raamatukogu
toimib õpikeskusena ja seda väga mitmes plaanis. See ei ole koht,
kuhu minnakse siis, kui tunnid on läbi, et laenata raamatut, vaid
koht, mis keskendab info otsimise ja tekstiga töötamise õpetamist.
Õpilaste täidetud töölehed ja koostatud mapid jäävad
raamatukogusse edaspidiseks kasutamiseks võrdväärselt täiskasvanute
trükitoodanguga. Väga tore on näiteks leida loovtööde mappe,
mille idee on andnud kehalise kasvatuse õpetaja: „Kevad on tervisevärve
täis“ või „Tervisetrendid“. Iga õpetaja ju teab tegelikult,
et lugemis- ja väljendumisoskus, sõnavara ja silmaring on mistahes
aine eduka omandamise alus. Sellepärast võibki iga õpetaja lugemise
vastu huvi äratada.
Õpikeskuse
idee oli raamatukoguõpetaja Ene Mähar saanud internetis seigeldes.
Ta püüdis enesele selgeks teha, mida õpikeskus kui selline võimaldaks,
ja kui ta seitse aastat tagasi sai kooli raamatukogu perenaiseks,
hakkas ta oma ettekujutust ellu viima. Ene Mähar on selle ameti jaoks
väga hästi valmistunud, kuna ta on lõpetanud kõrgkooli nii
raamatukogu lasteteeninduse kui ka õpetaja erialal. Sellepärast ongi
ta ametinimetus selline: raamatukoguõpetaja.
Miks
õpikeskus nii edukalt toimida saab, seda seletab direktor kooli
paraja suurusega (eelmisel õppeaastal 160 õpilast). Tõesti, seda
raamatukogu võib kasutada väga paindlikult, nii individuaalseks süvenemiseks,
rühmatööks kui ka kogu klassi tööks, vajadusel mahub sinna aga ka
märksa rohkem inimesi, näiteks katuseteatri etendusi vaatama.
Raamatukogu-õpikeskuse raamatuvara, muud töövahendid, mööbel ja
selle paigutus võimaldab neid erinevaid tegevusi sujuvalt korraldada.
Samas ei korda sisustus klassiruumi, nii et seal tekib ikkagi omaette
meeleolu ja töökliima. Muidugi tuleb kiita ka kogu kooli head
planeeringut, näiteks seda, et õpetajatel on kasutada toredad tööruumid
kahe klassi vahel, kus paistis ka kohta küllalt tubli käsikogu, st
klassitunnis kasutatava kirjanduse jaoks.
Koolis
nimetatakse hea sõnaga Veriora vallavalitsust, kes noorte tegevusele
üldse suurt tähelepanu pöörab – teadupärast on ju Verioral ka kõneväärt
noortekeskus.
Viluste
õpikeskus toimib nii biblio- kui ludoteegi ehk siis raamatu- ja mängukoguna.
On palju lauamänge, teatri- ja muu loometegevuse võimalusi, mis kõik
mingitpidi lugemisele kaasa aitavad. Iga väike lugeja tuleb raamatute
juurde mõneti omamoodi. Kui raamatud on silma ees ja käeulatuses, on
ikka üsna tõenäoline, et mõni neist ka lahti paotatakse.
Viluste
kooli raamatukogu-õpikeskus on väga avatud mitte ainult ses mõttes,
et 40 tundi nädalas, vaid ka ses mõttes, et laste ettepanekud
leiavad siin väga soodsa vastuvõtu. Lapsed mängivad ise
raamatutegelasi, et noorematele õpilastele kirjandust tutvustada.
Siia võib tulla mõttega teha viktoriini, pakkuda ühise joonistamise
ideed või lavastada näitemängu.
Üheks
innustavaks tegevusliiniks on nädala küsimus, iganädalane mälumäng.
Õpilaste saavutusi ja nende korraldatud ettevõtmisi peetakse kaua
meeles, neid jäävad talletama fotod ja muud mälutoed. Ei ole paraku
kuigi palju koole, mille koduleheküljelt avaneks raamatukogu viit.
Viluste on üks selliseid väheseid. Raamatukogu kodulehekülje
koostas tütarlaps, kes gümnaasiumi edasi läinuna pärandas oma töö
nooremale õpilasele. Praegune virtuaalkroonik Diana Salf mõtleb sõpradega
koos üha uusi teemasid välja, mida raamatukogu kodulehekülg võiks
kajastada. Koostöövalmidus õpetajate hulgas peegeldub kindlasti ka
laste südikuses ja pealehakkamises.
Rahvatarkus
ütles, et laps on vanainimese ahv: kõike õpib ta ju endast vanemate
käest. Viluste Põhikoolis on sellest tarkusest väga sügavalt aru
saadud.
Mare
Müürsepp, Tallinna Ülikooli lastekirjanduse dotsent, Eesti Lugemisühingu
projektijuhtk
