MEIE KOOL LOEB!
Võistlus
„Kool, kus lugemine loeb
toimus Eestis esimest korda. Sellesisuline liikumine on rahvusvahelise
lugemisühingu Euroopa komitee tegevustes juba aastaid arenenud.
Eesmärgiks on õhutada
kooliperesid oma tegevuste mõtestamisele: mida me oma koolis teeme,
et lapsed lugeda saaksid, tahaksid, oskaksid? Kes kellega koostööd
teeb ja kes ses osas areneda saab? Kuidas kasutame olemasolevaid ruume,
rahalisi vahendeid, aega ja muid asjaolusid? Mida saaks teha paremini?
Võistlusel
osalemiseks tuli saata oma kooli kohta kiri. Saata võisid nii õpilased,
õpetajad kui ka muud asjaosalised.
Täname väga kõiki
lapsi ja täiskasvanuid, kes meile oma kooli lugemiskeskkonnast
kirjutasid. Olgu kohe öeldud, et oli nii julgeid lapsi, kes
kirjutasid ise ja omal käel; oli neid lapsi, kelle tööd õpetaja
kokku pani ja saatis; oli mitu tubli õpetajat, kes andsid ülevaate
nii omaenda tegemistest kui kogu koolipere püüdlustest; oli usinaid
raamatukoguhoidjaid, kes kas küsitlesid lapsi ja koondasid nende
vastuseid või õhutasid õpetajaid ja lapsi koostööle ja
kirjasaatmisele. Oli aru saada, et selle võistluse tuules toimus
koolis ettevalmistavat tegevust ja oma lugemiskasvatuse analüüsi,
mis ongi ka selle ettevõtmise suur mõte.
Üks võimalus
oma tublidust näidata oli viktoriiniküsimuste lahendamine, ja selle
väga raske viktoriiniga julges rinda pista jällegi nii üksiküritajaid
(toeks raamatukoguhoidja või õpetaja) kui ka rühmitusi.
Väljavõtteid
laste kirjadest
„Meie kool on küll
noor, kuid on paar lugemisega seotud traditsiooni,” kirjutas Brita
Liivamaa Laagri Kooli 3. klassist, nimetades luuletuste ja
muinasjuttude lugemise võistlust ja näidendivõistlust. „Minu
klassis on palju häid kirjanikke”, ütles Anna
Edela Lähe Ühisgümnaasiumi 4. a klassist. „Nad kirjutavad nii
toredaid ja lõbusaid jutukesi, referaate ja luuletusi. Jube põnev on
neid hiljem kuulata.”
Grete
Põlluste Palivere Põhikooli 3. klassist kuulub ilmselt suurte
luuletajate uude põlvkonda, temalt tuli pikk lugulaul.
„...Meie
õpsid on kõik alati head,
neil
on väga targad pead!
Nad
soovitavad vaheajal raamatuid lugeda,
mitte
liiga vara oma voodisse pugeda.
Tänu
neile oskavad paljud lugeda hästi,
keegi
ei loe risti-rästi!
Ja
natuke ka tänu õpsidele meeldivad lastele raamatud,
eks
nii mõnigi on leidnud,
et
tänu raamatule ei saanud tast alatut!”
Siim
Sirel Tsirguliina Keskkooli 6. klassist on muude toredate mõjude
kõrval kiitnud oma kooli raamatukogu. „Meie raamatukogust saab
soovituslikku kirjandust, jutu- ja luuleraamatuid, aimekirjandust ning
teatmekirjandust. Lastele on ajakirjad Semu, Stiina, Spunk, Hea Laps,
Täheke, lisaks Eesti Loodus, Loodussõber, Tehnikamaailm, Lemmik jne.
On CD-sid muusika ja linnulauluga. Kuigi õpin maakoolis, on meil väga
hea raamatukogu. Vahetundidel ja pärast tunde kogunevad õpilased
raamatukokku, et lugemisvara sirvida või otsida infot arvutist.
Sageli on ühe arvuti taga 2-3 õpilast. Meil on raamatukogus kolm
internetiühendusega lugejaarvutit.“
Kaidi
Ööbik Keila Algkooli 6. klassist meenutab hea sõnaga kohtumisi
kirjanikega, eriline üritus tema koolis on aga fotokonkurss „Sõbraks
raamatuga”. Saduküla Põhikooli 6. klassi tüdruk Kätlin
Mänd rõhutab, et tema koolis on tore see, et õpetajad on head.
Lugemise eeskuju annab lastele õpetaja Marianne Orgulas. Niisamuti tõstab
oma õpetajat esile Triinu
Avans Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi 6. a klassist. Eesti keeles
tunnid on väga huvitavad, kuna tegevus on mitmekesine, mängitakse sõnamänge
(näiteks Aliast). „Õpetaja annab meile väga huvitavaid ülesandeid,
näiteks annab ta mingi teema ja õpilased mõtlevad oma jutu. Oleme
kirjutanud jutte, kus kõik sõnad algavad näiteks S-tähega, või õpetaja
kirjutab tahvlile sõnad ning õpilased peavad kõiki neid sõnu
kasutades kirjutama jutu. Meie õpetaja loeb ette huvitavaid raamatuid
ja selgitab juttude sisu. Ta oskab jutte põnevaks teha, nii et tekib
soov seda raamatut lugeda.” Õpetaja nimi on Vesta Pille.
Mida
on lastel vaja, et neile koolis lugeda meeldiks?
Üldistame laste
ja õpetajate kirjadest keskkonna ja mõjutajate kohta ilmnevat.
Raamatukogus,
lugemispesas või muu nimetusega lugemiskeskkonnas
on tähtis, et seal oleks hea lugeda igas funktsioonis – nii
teadmiste täiendamiseks ja koolitöö tegemiseks kui ka ajaviitena.
Seal peab saama nii omaette olla ja vaikselt süveneda kui ka sõpradega
koos tegutseda. Tähtis on, et ei oleks negatiivset käitumist – ülbitsemist,
segamist jms. Ega ükski oskus ei kuku taevast. Raamatutoas käitumist
tuleb järjekindlalt õpetada ja reeglite täitmist nõuda.
Igale vanuserühmale
peaks olema piisavalt nii ilukirjandust, teatmeteoseid kui ka ajakirju,
kuulamismaterjali, mänge jm. Väga hea, kui lugemiskeskkond on
samaaegselt teater, galerii, õpikeskus, laste loomingu väärtustamise
koht. Lapsed saavad omaenda töid – nii kirjutisi, käsitöid, lauamänge
kui muud – nähes kogeda, et see on tõesti nende paik.
Oluline on, et
koolis oleks oma teabekandja ja loomingu talletamise traditsioon –
infoleht, kodulehekülg laste loomingu vahendajana. Heal
kooliraamatukogul või lugemispesal on oma maskott, ja tal on oma lood
ja laulud, teinekord isegi DVD-le talletatud.
On koole, kus
suudetakse korraldada asja nii, et osa ainetunde toimub raamatukogu
ruumes ja lapsed õpivad nii loodusõpetuse, ajaloo kui muudes
tundides vastavaid teatme- ja ilukirjandusteoseid kasutama ning nende
kohta töölehti täitma.
Üks võimalus
laste aktiivsust rakendada on selline, et lapsed ise kehastavad
raamatutegelasi ja vahendavad teistele (väiksematele) väärt
lugemist kui ka juhendavad tegevust raamatukogus. Suuremad õpilased
on tunnistanud, et selline tegevus on neid vägagi innustanud – nad
on õppinud esinema, raamatute sisu endale selgeks tegema, teistest
paremini aru saama...
Hea, kui
arvutiklassis saab ühendada arvuti võimalusi omaloominguga, sihipärase
otsinguga mingi teksti koostamiseks. Kõrgelt hinnatakse võimalust näha
soovituslikku lugemisvarra kuuluvate teoste põhjal tehtud filme või
lavastusi.
Raamatud peaksid
olema õppetööle ja lastele nii lähedal kui võimalik – klassi käsikogu!
Ruumi peaks olema niipalju, et raamatuid näoga lugeja poole pöörata.
Lugemise mõjutajatest.
Ehkki hulkade
uurimised väidavad, et teatud vanusest (kooli algklassides) väheneb
järsult täiskasvanute osa raamatu soovitamisel ja kasvab eakaaslaste
roll, tuleb edukate koolide laste vastustest esile, et vanusest
hoolimata nimetatakse lugemise usaldusisikutena nii ema-isa,
vanavanemaid, õdesid-vendi, sõpru, õpetajaid, raamatukoguhoidjaid,
lastekirjanikke kui ka teisi. Mõjuvad need, kes on isiksusena köitvad.
Ses mõttes on oluline teha elavaks ka ajas ja ruumis eemalolevad
kirjanikud – tutvustada nende elulugu, etendada episoode nende endi
kui tegelaskujude osavõtul... Mõnigi laps on osutanud Hans Christian
Anderseni või Astrid Lingreni isikule kui lugemise ajendile. Igal
sisukal inimesel on lugemise osas midagi pakkuda – ka näiteks
koolis, kus käinud loodusemees Hendrik Relve, tuntud, et targa
inimese jutu peale tahaks kohe isegi rohkem lugeda ja teada saada.
Head õpetajad
loevad ise palju, räägivad oma lapsepõlve lugemiselamustest,
tutvustavad oma lemmikraamatuid ja värskeid lugemismuljeid, osalevad
dramatiseeringutes, esitavad tekste hästi, on kavalad
raamatusoovitajad – kas jätavad põneva koha peal pooleli, või „unustavad“
raamatu lihtsalt laste ette, et seda lehitsetaks. Head õpetajad ja
raamatukogutöötajad liidavad oma erianded lugemiskasvatusega –
kellel on lavasoont, kellel kunstiannet, kellel huvi mälumängu vastu,
kes keeleoskaja – iga õpetaja isikupära annab kooli
lugemiskasvatusele oma värvingu. Head õpetajad tunnustavad laste
lugemises mitte ainult loetu hulka, vaid ka valiku omapära, oskust
tuua teisteni teost, mida need ise ei leiaks. Lastele on väga vajalik
see, et õpetaja tutvustatav raamatuvara oleks avaram kui laste endi
kogemus – kui näiteks päevasündmuste seletamiseks, olgu need olümpiamängud
või poliitilised probleemid, toob õpetaja klassi ka üldse mitte
lastekirjandust, vaid midagi ka sellele, keda huvitab sügavuti minna.
Head lugemise
suunajad on kindlasti leidlikud inimesed, ja lapsed toovad esile, et
nad on head ja südamlikud. Tundub, et täiskasvanud, kes on eesmärgiks
võtnud lastele raamatuid lähedaseks teha, tunnevad teistest paremini
laste hingeelu ja oskavad lapsi mõista. Siit tuleneb kindlasti ka
vastupidine seos – õpetaja, kes tunneb, et ta ei oska lastega
suhelda (gümnaasiumiastmest 4. klassi sattunu!), et ta ei mõista
teismelisi jne mingu julgelt laste- ja noortekirjanduse riiuli juurde!
Laste- ja noortekirjanduse tundmine aitab mõista laste arusaamu ja
fantaasiaid.
Olulised
lugemiskasvatajad on lapsed ise üksteisele. On tunnistatud, et
meeldejäävad raamatusoovitused on tulnud eakaaslastelt, nii tunnis
tutvustatud raamatute kui ka laste mängitud raamatutegelaste kaudu.
Heades koolides õhutatakse lapsi endid looma: üks võimalus end
autorina tunda on istuda autoritoolis ja lugeda teistele oma loomingut.
Väga mõtlemapanevad
ja ideerikkad ülevaated ja arutlused oma kooli tegevusest laste
lugemise suunamisel on saatnud Helja Kirber Tartu Forseliuse Gümnaasiumist,
Imbi Leevand Haljala Gümaasiumist, Ene Mähar Viluste Põhikoolist ja
Alli Lunter Viljandi Maagümnaasiumist. Nende kogemused väärivad
avaramat tutvustust Eesti Lugemisühingu seminaridel ja koolituspäevadel.
Paari huvitava seigana toome siin välja lugemishuvi ja õpiedukuse
ning õpetajate eksiarvamuste probleemi.
„Huvitav fakt
on see, et halvema õppeedukusega klassis on huvi raamatu vastu suurem
või vähemalt oma huvi puudumisel ei halvusta nad raamatut,“ ütleb
Imbi Leevand. Võib-olla tähendab madalam õppeedukus seda, et nad on
emotsionaalsemad ja loomulikumad lapsed? Võib-olla saab just koos
lugemise, näitlemise, loomise kaudu hoida neis alal positiivset
enesehinnangut, anda neile enese väärtusest aimu, kinnitada
eneseusku? Miks lasta teistele ette lugeda klassi tublimal õppuril (kes
vuristab ja ülbab)? Võib-olla kolmeline Ants on ilmekam teksti
vahendaja? Võib-olla nad koos vaat et kahelise Kristjaniga teevad väga
toreda etenduse nooremale klassile?
Kui algklassiõpetajatega
ja emakeele õpetajatega on raamatukoguhoidjatel üldiselt ladus koostöö,
siis muude aineõpetajate huvi lugemise suunamise vastu on väiksem.
Äärmiselt kurva asjaoluna selgub aga põhikooli vanema osa (alates
7. klassist) õpetajate arvamus, et selles vanuses justkui ei saaks õpilast
lugemise arengus kuidagimoodi aidata: et kui selleks ajaks pole
loogilist mõtlemist, siis ei saa enam midagi teha. Kui võtta arvesse,
et on olemas täiskasvanukoolituse süsteemid ja räägitakse järjest
rohkem elukestvast õppimisest, siis tundub omakorda jämedalt
ebaloogiline arvata, nagu ei saaks 7. kl õpilane areneda...
Lapsi panevad
lugema inimesed, kes suhtuvad neisse soojalt ja lugupidamisega. Ja kes
ütleb, et lapsed ei loe, lugegu eelmist lauset nii mitu korda, kuni
tal lambike süttib.
Mida vanemad
lapsed, seda rohkem vajavad nad suhtlusringi, kus oma lugemiselamusi
ja arvamusi väljendada. „Tunnen ise, et olen läbi teinud suuremat
sorti edasiminekuid, võrreldes näiteks praegust lugemisvara kuuenda
klassi omaga. Nüüd, olles kuskil seltskonnas, kus kritiseeritakse
mingit teost ja küsitakse minu arvamust, julgen ma sõna võtta, kuna
toetudes oma lugemisvarale olen ma oma arvamuse ja põhimõtted
suutnud endale selgeks teha,“ kirjutab Kaisa Kaup Viljandi Maagümnaasiumi
9. c klassist.
Milliseid
lugemiskasvatuse ideid veel võib saadetud kirjadest leida?
Väga hea on
tegutseda kirjandusega seotud projekti raames, nt muumiprojekt:
multifilmid, joonistamine
ja käsitöö muumi-teemal, karneval, dramatiseerimine, oma
juttude-luuletuste kirjutamine ja avaldamine.
Leidlikud õpetajad
mõtlevad igasugu toredaid lugemisüritusi nii tähtpäevadeks (armastusluule
lugemine ja salakirjade kirjutamine sõbrapäevaks), nimedega seoses (poisid
loevad „Kalevipoega“ oma kooli Lindale...), fotokonkurss –
tegutsemisala on avar.
Lapsed, kellel on
olnud mõnigi vaikse lugemise tund, oskavad seda soovida sagedamini.
On koole, kus vaikse lugemise tund on kord nädalas. Igaüks loeb oma
kaasatoodud raamatut, ja tunni lõpuosas leitakse igaühele võimalus
loetust kokkuvõte teha.
Lastele on tähtis,
et nii raamatu valimisel kui lugemisest aruandmisel saab jääda
iseeneseks, olla nii, nagu meeldib – on näiteks lapsi, kellele
rohkem kui suuliselt ette kanda istub oma mulje kujutamine plakatil,
slaidiettekandes või muul moel.
Lapsed tähtsustavad
aimekirjanduse lugemist. Soovitusliku raamatuvara hulka tuleks võtta
rohkem harivaid raamatuid, ütleb teismeline; meelsasti otsitakse
raamatutest huvitavaid fakte, võisteldakse viktoriinides.
Nii lugemises,
andmeotsingus, raamatututvustuses kui muus saab pakkuda rühmatöö ülesandeid,
ja need on lastele väga tähtsad.
Hea vaimsusega
koolis otsitakse õpilastele eakohaseid väljundeid, nagu õpilaste
kirjanduskonverents, koolide koostööprojektid, Tiigrihüppe SA jt
pakkumised, kirjanduse ja laiemalt kultuurieluga tegelevate seltside
tegemised.
Head õpetajad
otsivad lastele võimalusi, et nad saaksid oma lugemist peegeldada, võrrelda
end teiste lugejatega, näha, et lugemine on väga mitmepalgeline
tegevus, kus igaühel võib olla mingi oma suund. Toredaid laste töid
saatsid õpetajad Aigi Kraak Võru Kesklinna Gümnaasiumist, Anne
Archipov Valtu Põhikoolist, Esta Sokman ja Aasa Liiv Viluste Põhikoolist,
Külli Suvi Laeva Põhikoolist, Liia Severin jt Pärnu Väikesest
Vabakoolist ning Triinu ja Anne Pohlak Salla Põhikoolist. Alli
Lunteri õhutusel on saabunud rida päris küpseid esseid Viljandi
Maagümnaasiumi üheksandikelt. Mõni mõte sealtpoolt.
„Lugemine on
nagu kaaslane, kellele inimene saab toetuda oma üksindustundidel ja
kes inimest kunagi ei jäta, küll aga inimene ise võib lugemise väga
kergelt kõrvale heita ja unustada,“ kirjutas Laura Mets Viljandi
Maagümnaasiumist. Annika Pille nimetab üht oma lemmikraamatut ja
kirjeldab seeläbi lugejaga toimuvat: „See on üks selliseid
raamatuid, mis loetakse läbi, esialgu midagi erilist tajumata ja siis
mingil hetkel muudab see totaalselt lugeja maailmavaadet. Tekib tohutu
tahtmine muuta maailm paremaks paigaks või vähemalt küsitakse
endalt, mis on siis siin elus tegelikult tähtis.“
Aitäh kõigile
lastele, noortele ja täiskasvanutele kaasamõtlemise ja kirjutamise
eest!
Mare Müürsepp
Eesti Lugemisühing
Sellest, kuidas
meie koolid lugemiskultuuri väärtustavad, saab ülevaate projektijuht Mare
Müürsepa artiklist "Meie
kool loeb!"
