Kirjaoskuse mõõtmine ja hindamine

Lapse oskus lugeda või kirjutada on määratud paljude olukorrast johtuvate teguritega – kellele ja miks ta oma oskusi avaldab, millises meeleolus, millise materjaliga ja mil viisil tegutseb. Mida noorem laps, seda olulisem on tema oskusi kirjeldada ja analüüsida autentses ehk loomulikus olukorras – mängus, vabas suhtlusega kaasnevas lugemises-kirjutamises, kusjuures pikema aja jooksul – mitte seades last kontroll-olukorda. Pole olemas üheselt mõistetavat seisundit "ei loe" ega ka mitte "oskab lugeda". Need hinnangud sõltuvad olukorrast, kus last jälgitakse ja jälgija enese arusaamast lugemis-kirjutamisoskuse asjus. Lasteaialaste ja nooremate koolilaste määratlemine lugejana-kirjutajana ühekordse soorituse põhjal on kasvatusteaduslikult põhjendamatu.

Kui õppetöö korraldus nõuab õppija lugemis- ja kirjutamisoskuse kontrolli hindamise eesmärgil, tuleb järgida põhimõtet, et hindamine sisaldab toetavat tagasisidet, andes lapsele selge sõnumi selle kohta, milles on ta tubli, mida teeb hästi. Niisamuti peaks lugemise-kirjutamise hindamise protsess sisaldama harjutamise võimalust. Keeruliste ja harvaesinevate korralduste (tööjuhendite) puhul ei pruugi laps taibata, mida ja kuidas temalt täpselt oodatakse. Lapse sooritus nn kontrollolukorras võib seetõttu oluliselt erineda tema võimetekohasest sooritusest ning seetõttu võib hindaja teha valesid otsuseid.

Kirjaoskuse varase hindamise eesmärk peaks olema lapse tegutsemisviisi ja vajaduste väljaselgitamine. Hindamine annab täiskasvanutele võimaluse teada saada, kuidas laps on arenenud ja mis teda huvitab. Varane hindamine võimaldab märgata riski tunnuseid ning suunab leidma ja rakendama lapsele sobivaid õpet toetavaid meetodeid.

Õpetaja (lasteaias ja koolis) peab professionaalina seisma selle eest, et lapse oskusi mõõdab ainult kasvatusteadusliku ja keeledidaktika-alase ettevalmistuse saanud isik, ja et mõõtmistulemusi kasutatakse lapse arengut soodustavalt (sh koolikliimasse, lapse enesehinnangusse puutuv).

© 2020 Eesti Lugemisühing