Toetav arengukeskkond

Kirjaoskuse kujunemise eelduseks on rikas kirjalik keskkond: last ümbritsevad pildid, tekstid, raamatud, lugemismängud, mänguasjad, mis ajendavad rolle mängima ja üldse suhtlema. Tähtis on lapse omaloomingu – piltide, tekstide, mängus koostatud sõnumite – säilitamine ja eksponeerimine. Hästi korraldatud keskkond äratab huvi kirjasõna vastu ning huvi uurida ja küsida. Kui tänapäevases kirjarohkes keskkonnas ei teki lapsel huvi tähtede ja nende tähenduse vastu, on see märk lugemisraskuse riskist. ...

Iga täiskasvanu – lapsevanem, õpetaja jpt – saab olla lugemise-kirjutamise eeskujuks. Täiskasvanu mudeli põhjal õpib laps raamatut kätte võtma, lugemiseks mõnusat kohta valima, lehte keerama, sünnipäevaks käekirjalist õnnitluskaarti kirjutama...

Niisamuti mõjutavad laste hoiakuid teised lapsed, mistõttu on väga oluline rakendada lastelt endilt tulnud algatusi lugemiseks-kirjutamiseks, nt mänguks, mis neid tegevusi sisaldab.

Kirjaoskuse õpetamiseks on aja jooksul välja töötatud palju meetodeid – lähtumine häälikute eristamisest, täissõnade esitlemine, tekstist sõnade eraldamine jms. Ei ole meetodit, mis oleks ühtviisi hea igale lapsele. Toetav arengukeskkond sisaldab vahendeid – täheklotsid, sõnakaardid, pusled, materjalid tähekuju jäljendamiseks, eri laadi lauamängud – millega tegeldes saab laps teha seda, mis talle parasjagu arendav on.

Õpetaja peaks omalt poolt pakkuma neid metoodilisi võtteid, mida ta suudab põhjendada. Eesti hariduses ajuti ületähtsustatud häälikanalüüsi peaks juhendama selles ettevalmistuse saanud pedagoog.

Lapsest lähtuv õpetaja leiab lahendused loovalt, lastega koos tegutsedes. Oluline on iga lapse lugema- ja kirjutamaõppimise juhendamine talle jõukohasel tasemel. Ka väheste võimetega laste edasiminek ja areng on väärtuslik.

© 2020 Eesti Lugemisühing